Pakkuja vastavus kehtestatud valikukriteeriumidele (kvalifitseerimisnõuetele) annab hankijale teatava kindluse, et teenuseosutaja on suuteline tarnima soovitud toodet või osutama teenust. Lisaks on keskkonnahoidlike, sh ringhangete valikukriteeriumide üks eesmärke hinnata pakkujate vastavust õigusaktide (sh keskkonnaalaste õigusaktide) nõuetele. Näiteks on võimalik kõrvaldada pakkujad, kes on rikkunud keskkonnaseadusi või kelle keskkonnakäitumises on teisi suuri puudusi. Samas tuleks jätta pakkujale võimaluse end parandada ja seetõttu ei saa kõrvaldamise periood olla pikem kui kolm aastat. Keskkonnanõuete rikkumist võib kasutada ka pakkujaga lepingu sõlmimisest keeldumise, põhjendamatult madala hinnaga pakkumuse tagasilükkamise või alltöövõtja väljavahetamise nõudmise alusena.

Seega seisneb pakkujate valimine nende hindamises hanketeates määratletud kõrvaldamise aluste ja kvalifitseerimistingimuste põhjal. Kvalifitseerimisnõuded võib hankija sätestada pakkuja kompetentsi kindlakstegemiseks, mis on vajalik hankelepingu täitmise jaoks: pakkujate olukorda käsitlevad kriteeriumid (kohustuslikud või vabatahtlikud kõrvaldamise alused); sobivus ja võimekus hankeeset pakkuda; majandus- ja finantsseis; tehniline ja kutsealane pädevus ja suutlikkus.

Näiteks keskkonnahoidlike ja ringhangete pakkujate valikukriteeriumidena saab arvesse võtta järgmisi kaalutlusi:

• hankelepingu täitmiseks piisava inimressursi ja tehniliste vahendite olemasolu;
• kogemused ja viited eelmistele töödele;
• pakkumuses osalejate haridus ja kutsekvalifikatsioon;
• keskkonnajuhtimissüsteemide ja -kavade olemasolu (nt EMAS, ISO 14001);
• tarneahela juhtimise ja jälgimise süsteemid;
• toodete näidised;
• vastavushindamise tõendid.

Valikukriteeriumidena tuleks sätestada ainult sellised nõuded, mis on hankelepingu seisukohalt hädavajalikud ja vältida tuleks liiga rangeid nõudeid, mis välistavad uuenduslikud pakkujad. Näiteks nõue esitada võrreldavaid töid võib olla ebaproportsionaalne, kui see jätaks välja uued ja uuenduslikud osalejad, kellel selliseid töid veel pole. Kui võrreldavad tööd on siiski vajalikud, siis tuleks piirduda hankega seotud konkreetsete aspektide kohta küsimisega.

Kui hankija soovib, et hangitavad tooted või teenused kindlasti vastaksid teatud keskkonnahoidlikele või ringsetele kriteeriumidele, tuleks need kriteeriumid esitada miinimumnõuetena hanke tehnilises kirjelduses. Miinimumnõuded on lävend, millele pakkuja või pakkumus peab vastama („jah“ või „ei“). See tähendab, et kui pakkumus ei vasta tehnilisele kirjeldusele, tuleb see kõrvaldada.

Tehnilises kirjelduses võib keskkonnahoidlike/ringsete miinimumnõuete seadmisel kasutada standardeid ja ökomärgiste nõudeid. See võimaldab vähendada töökoormust, mis on seotud pakkumiskutsete keskkonnaalaste nõuete määratlemise ja kontrollimisega. Samuti on kasulik viidata Euroopa, teistele rahvusvahelistele või riiklikele standarditele või tehnilistele hinnangutele. Nii standarditele kui ömärgistele viidates tuleb sellele lisada märge „või samaväärne“.

Miinimumnõuded on asjakohased eelkõige esimese tasandi toodete (turul olemasolevad tooted) hankimise puhul, kuna nende jaoks on olemas selged keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja tingimused (vt ka peatükk 2.2). Miinimumnõuetena tuleks sätestada sellised tingimused, mis on hankelepingu seisukohalt hädavajalikud. Vältida tuleks liiga rangeid nõudeid, mis välistavad uuenduslikud pakkujad. Uute või uuenduslike toodete hankimisel (teise ja kolmanda taseme toodete puhul) on soovitatav kasutada pakkumuste hindamise kriteeriume, et vältida olukorda, kus pakkujaid ei ole või on liiga vähe.

Mõnel juhul võib hankija tahta rohkem paindlikkust pakkuda, tagades siiski, et ta saab miinimumnõuetele vastavaid pakkumusi. Avaliku sektori hankija võib pakkujatel lubada lisaks põhilahendusele esitada alternatiivseid lahendusi. Sellised lahendused põhinevad tavaliselt alternatiivtehnoloogiatel või -protsessidel, mis vastavad üsna täpselt tehnilistele tingimustele. Tavalise, turvalise lahenduse kõrval uuenduslikuma lahenduse pakkumisel võib olla potentsiaali saavutada kulude, kvaliteedi või paindlikkuse seisukohast oodatust parem tulemus. Avaliku sektori hankija võib isegi nõuda miinimumnõuetele vastavate alternatiivsete lahenduste esitamist.

Alternatiivsete lahenduste lubamine on tõhusam siis, kui seda kombineerida tehnilise kirjelduse funktsionaalsete nõuete ja pakkumuste hindamise kriteeriumidega, et võrrelda eri lahendusi nende toimivuse, tulemuslikkuse, kulutõhususe, paindlikkuse või vastupidavuse poolest. Ilma nende parameetriteta on lahendusi raske hinnata.

Hindamiskriteeriumide alusel on võimalik pakkujaid või pakkumisi järjestada (hea, parem, parim) ja anda lisapunkte miinimumnõuetest parema (keskkonnahoidlikuma/ringsema) lahenduse leidmiseks. Hindamiskriteeriume võib kasutada ainult nende pakkumuste puhul, mis vastavad tehnilisele kirjeldusele.

Pakkumuste hindamise kriteeriumid tuleb sõnastada selgelt ja täpselt. See võimaldab turuosalistel üksteisest eristuda. Liiga paljude kriteeriumide kasutamine teeb pakkumuste eristamise raskemaks. Iga hindamiskriteeriumi jaoks tuleb kindlaks määrata selle suhtelised osakaalud.

Pakkumuste hindamine lähtub majandusliku soodsuse kriteeriumist. Majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamise aluseks on pakkumuse hind või kulu, kasutades kulutõhususe põhimõtet, näiteks olelusringi kogukulu ja muid hanketeates välja toodud hindamiskriteeriume koos nende suhtelise osakaaluga. Kriteeriumidele osakaalu määrates tuleb silmas pidada parimat hinna ja kvaliteedi suhet. Ei ole ette nähtud minimaalset ega maksimaalset punktiarvu, mille saab keskkonnaalaste hindamiskriteeriumide eest anda. Aga soovitatavalt võiks hind moodustada 10–30% ja kvaliteet (sh keskkonna-/ringsuse tingimused) 70–90% pakkumuse koguhindest. See võimaldab turuosalistel eristuda toodete keskkonnahoidlikkuse/ringsuse ja kvaliteediga. Ent raskuskeskme nihkumisel kvaliteedi ja keskkonnahoiu/ringsuse poole on oht pakkumuse hinna tõusuks. Selle vältimiseks võib piirata pakutavaid lahendusi (rahaliste) tingimustega. See tähendab, et hankija arvutab välja pakkumuse maksimaalse eeldatava maksumuse ja hinna alampiiri, millest kallimad ja madalamad pakkumused lükatakse tagasi.

Madalaima hinna etteandmine hoiab ära selle, et väga madala hinna pakkumisega loodetakse võita hankeleping minimaalsete kvaliteedipunktidega.

Hinnalae ja madalaima hinna kasutamise lisaeelis on asjaolu, et see võimaldab hankijal mõõta hindu absoluutskaalal. Etteantud madalaima hinnaga pakkumus saab maksimumpunktid ja hinnalaega pakkumus miinimumpunktid, teised hinnad paigutuvad skaalale maksimumi ja miinimumi vahel. Kui pakkumuste hinnaerinevused on väikesed, ei varieeru sel moel hinna eest saadud punktid kuigi palju. Hinnalae ja/või madalaima hinna etteandmine eeldab, et hankija on enne hanke väljakuulutamist turgu põhjalikult uurinud.

Üks võimalik pakkumuste hindamise kriteerium on olelusringi kulu.

Ressursitõhususega arvestamisel muutuvad oluliseks tootepõhised töövahendid, näiteks kogu omamiskulu (Total Cost of Ownership, TCO) või olelusringi kogukulu (Life Cycle Costing, LCC).

Paljudes valdkondades ollakse huvitatud toote, teenuse, projekti, investeeringu vms kogu olelusringi jooksul tekkivate kulude hindamisest, et eelarvevahendeid optimaalselt jaotada. Peamised toote kululiigid, mida saab olelusringi analüüsimisel arvesse võtta, on seotud viie etapiga: tootearendus; toorme kaevandamine ja tootmine; toote tootmine; toote kasutamine; toote kõrvaldamine.

Toote või teenuse olelusringi kulude arvestamine võib olla kasulik hanke eri etappides:

• hanke ettevalmistamine: olelusringi kulude praeguse seisu hindamine;
• enne hanke väljakuulutamist: võimalike olelusringi lahenduste ligikaudne hindamine, mis aitaks turgu paremini kaasata või kitsendaks kaalutavaid tehnoloogialahendusi;
• pakkumiskutse ajal: pakkumuste hindamisetapis olelusringi kulude ja eeldatava CO₂-heite võrdlemine;
• pärast pakkumiskutset: ostetud toodete või teenuste olelusringi paremuse hindamine võrrelduna hankeeelse seisuga või teiste toodetega, tulemustest teavitamine.

Toote või teenuse olelusringi kogukulu võivad mõjutada ka välistegurid:

• toote või teenuse turuhinna varieerumine;
• elektri, vee ja gaasi hind;
• maksud, toetused ja soodustused;
• inflatsioon, intressimäär ja muud majandustegurid;
• jäätmekäitluse nõuded.

Seega ei sõltu toote või teenuse olelusringi kogukulu mitte ainult toote või teenuse keskkonnakvaliteedist, vaid ka näiteks riigi maksupoliitikast.

Hankemenetluses on olelusringi kulude analüüs osa hangitava toote või teenuse mõju hindamisest, mille hulka tuleks arvestada ka muud keskkonnaaspektid, sotsiaalne mõju ja innovatsioon.